Legend Suurest Töllust
Ühel päeval saatis Piret Töllu Ruhnust kapsaid tooma, et saaks suppi keeta. Kui supp valmis ja Töll juba sõi, oli kuulda väljast jooksumüdinat. Sisse tormasid kaks Sõrve saadikut. “Häda, häda! Aita, Töll!” hüüdsid nad.
“Vaenlased on Sõrves. Nad purustavad meie maju ja hävitavad inimesi” kaeblesid sõrulased. Suur-Töll oli otsekohe valmis Sõrve mehi aitama.
Saaremaale tulid rahulikud ajad. Piret suri, noor-Töll sirgus suureks ja asus oma majja elama. Suur-Töll elas üksinda Tõllustel ja talitas koduseid toimetusi.
Ootamatult toodi Sõrvest halbu sõnumeid. Läänest oli ilmunud vaenlane ja tulnud Sõrves maale. Kiiresti ruttas Töll kohale. Ta võitles vapralt, kuid vaenlase vägi oli temast tugevam ja nii sai Töll surmavalt haavata.
Sõnum Suure-Töllu surmast levis tuule kiirusel üle Saaremaa, Sõrve ja Muhumaa. Kangelane maeti Sööre nõmmele, nagu ta oli soovinud. Kolmkümmend päeva kanti kangelase mälestuseks leinariideid.
Tänapäevani usuvad saarte elanikud, et Töll jälle ärkab, kui tõsine hädaoht ähvardab maad, mida ta kõigest südamest armastas.