Kadakasel Saaremaal, kus on alati elanud sitke ning vahva mererahvas, valitses muiste vapper vägimees Suur-Töll. Ta oli teistest oma kasvult palju suurem ja võimsam. Rahuajal haris töll põldu ja ehitas. Töllu naine Piret, samuti suurt kasvu ja tugev naine, tegeles majapidamisega.

Ühel päeval saatis Piret Töllu Ruhnust kapsaid tooma, et saaks suppi keeta. Kui supp valmis ja Töll juba sõi, oli kuulda väljast jooksumüdinat. Sisse tormasid kaks Sõrve saadikut. "Häda, häda! Aita, Töll!" hüüdsid nad.

"Vaenlased on Sõrves. Nad purustavad meie maju ja hävitavad inimesi" kaeblesid sõrulased. Suur-Töll oli otsekohe valmis Sõrve mehi aitama.

Peale võõraste sissetungijate oli Suurel-Töllul veel hoopis salalikum vaenlane - Vanapagan, kes üritas igati Töllule kaikaid kodaratesse loopida. Töll kihutas Vanapagana merre ja heitis ise puhkama.

Saaremaale tulid rahulikud ajad. Piret suri, noor-Töll sirgus suureks ja asus oma majja elama. Suur-Töll elas üksinda Tõllustel ja talitas koduseid toimetusi.

Ootamatult toodi Sõrvest halbu sõnumeid. Läänest oli ilmunud vaenlane ja tulnud Sõrves maale. Kiiresti ruttas Töll kohale. Ta võitles vapralt, kuid vaenlase vägi oli temast tugevam ja nii sai Töll surmavalt haavata.

Sõnum Suure-Töllu surmast levis tuule kiirusel üle Saaremaa, Sõrve ja Muhumaa. Kangelane maeti Sööre nõmmele, nagu ta oli soovinud. Kolmkümmend päeva kanti kangelase mälestuseks leinariideid.

Tänapäevani usuvad saarte elanikud, et Töll jälle ärkab, kui tõsine hädaoht ähvardab maad, mida ta kõigest südamest armastas.